EDUARD PÜVE – EESTI KÕIGI AEGADE SILMAPAISTVAIM SPRINTER

Eduard Püve (sünd 15.08.1943 aastal Haapsalus) on ilmselt Läänemaa kõigi aegade kõige mitmekülgsem sprinter, kes jooksis  võrdselt hästi nii 100 meetrit, 200 meetrit kui ka 400 meetrit.

Õmblusmasina stiil

Kergejõustikutreeninguid alustas ta Haapsalu I keskkoolis õppides 12aastasena treener Einart Proosi juhendamisel. Just kiirjooks oli see, milles ta juba väga noorena silma paistis. Tema  hilisemad võistluskaaslased on nimetanud Püvet ka „õmblusmasina stiilis” jooksjaks. Üks tema omaaegseid konkurente, Järise mees Hillar Laos, kelle 100 meetri rekord oli 11,2, on meenutanud: „Püve oli nii kuradima kiire, ta jalad liikusid nagu õmblusmasinal. Mina talle vastu ei saanud.”

Eduard Püve on 170 sentimeetrit pikk ja just kasv oli see, mis tema jooksustiili kujundas.

Oma elu esimese Eesti meistrivõistluste medali võitis Püve 1963. aastal, kui oli 19aastane. Pronksmedali 200 meetri jooksus tõi talle aeg 22,7.

Pärast esimest medalivõitu sai alguse paar aastat kestnud mõõnaperiood. Tema tulemused ei paranenud. Kas oli põhjus selles, et ta tegeles samal ajal ka võrkpalliga, milles tuli Haapsalu rajooni meistriks, ja natuke ka vehklemisega?

10 aastat tipus

Uus tõus algas 1967. aastal, kui esimesest medalivõidust Eesti meistrivõistlustel oli möödas neli aastat. Esimesed märgid selle kohta avaldusid võistlustel Viljandis ja Haapsalus, kus ta läbis 100 meetrit võimsa aja, 10,6 sekundiga.

Eesti meistrivõistlustelt tõi ta ära kaks medalit, tulles ajaga 10,8 esimest ja viimast korda Eesti meistriks 100 meetris, ja lisaks kuulus talle pronksmedal 200 meetri jooksus. Meistritiitel 100 meetris anti siiski kahasse Boris Nugisega, sest mõlemale oli mõõdetud täpselt sama aeg, 10,8.

1970. aasta Eesti meistrivõistlustel saavutas ta hõbemedali nii 100 kui ka 200 meetri jooksus, 1972. aasta meistrivõistlustelt tõi ta 200 meetri jooksus hõbeda ja 400 meetri jooksus pronksmedali.

Seega püsis Püve Eesti meistrivõistluste kõrges mängus kümme aastat. Ja kui vaadata tulemusi, siis sellist sprinterit, kes lööb läbi kolmel sprindialal, kusjuures üks neist on pikk, 400 meetrit, annab ikka otsida. Kõik oma isiklikud rekordid (100 meetris – 10,5, 200 meetris – 21,4 ja 400 meetris – 48,0) jooksis ta oma edukaimal, 1968. aastal.

Kas Eesti ajaloos on üldse olnud sellist sprinterit, kes oleks selliste aegadega valitsenud kolme jooksuala?

Kas praeguses Eestis leidub selline mees? Ei leidu!

Rõõm ja kurvastus käsikäes

Just 1968. oligi tema elu parim aasta. Kuid mõnes mõttes oli see ka kõige kurvem aasta.

Oma sportliku vormi realiseeris ta hooaja lõpus, oktoobrikuus, toimunud NSVL I maanoorte suvemängudel Naltšikis: „Võitsin esikoha kahel alal, 100 meetri jooksus ja 200 meetri jooksus. 200 meetris sain kirja 21,4, mis tähendas Kalju Jurkatamme Eesti rekordi kordamist.”

Selle jooksu eest omistati Püvele ka NSVL meistersportlase aunimetus. Ometi ei saanud ta selle üle täit rõõmu tunda: „Esimese koha aega võttis kolm kohtunikku. Esimene sai ajaks 21,3, teine 21,3 ja kolmas 21,4. See pidanuks andma tulemuse 21.3, mis tähendanuks uut Eesti rekordit. Kuid kahjuks oli 21,4 mõõtnud kohtunik eestlane… ,” läheb tollane olukord Püvele tänaseni hinge.

„Pärnust pärit kohtunik ütles, et 21,4 on õige tulemus, sest  Püve ei saa nii kiire olla, et jookseb 21,3…” meenutab  55 aasta taguseid sündmusi tänavu 80aastaseks saanud kunagine sprindikuulsus.

Nii juhtus, et Eesti 200 meetri rekordi ainuomanikuks Püve ei saanudki.

200 meetri Eesti rekordiga on üldse väga huvitavad lood. Kõigepealt jooksis aja 21,4 välja Jurkatamm 1964. aastal Helsingis. Siis kordas Püve seda 1968. aastal ja veel aasta hiljem Ennu Laasner. Alles 1971. aasta juulis jooksis Kalju Jurkatamm ajaks 21,2. Seega püsis 21,4 Eesti rekordina tervelt viis aastat!

1968. aasta Mexico olümpiamängude suvel oli Püve kindlasti elu parimas vormis, kuid N Liidu koondise kandidaadiks ta ei saanud. Veel enne Naltšikit võitis 25aastane sprinter neli kuldmedalit Pärnus, kus toimus Eesti „Jõu“ ja Poola LZS spordiühingu maavõistlus. 100 meetrit läbis Püve 10,6 ja 200 meetrit 21,6ga, 400 meetrit aga 48,0ga. Kaks viimast tulemust on mehe isiklikud rekordid. Lisaks oli ta „Jõu“ esinduses võidukas ka 4×100 meetri teatejooksus.

NSVL meistrivõistlused toimusid 1968. aastal Leninakanis. Kõrgmäestikus läks Püve 400 meetri jooksus  püüdma uut vabariigi rekordit, kuid liiga kiire algus jättis oma pitseri ja ta sai ajaga 48,6 eeljooksus neljanda koha. Ka 200 meetris ta eeljooksust edasi ei pääsenud, kuigi sai kõige tugevamas jooksus kirja aja 21,6, mis oli võrdne tema isikliku rekordiga.

Sellel suvel tegi Püve veel ühe väga hea võistluse Helsingis, kus ta kuulus Eesti rekordi püstitanud nelikusse nii 4×100 kui ka 4×400 meetri teatejooksus. Siinjuures on huvitav märkida, et lühema teatejooksu nelikusse kuulus veel teinegi haapsallane, Jüri Liigand. Eesti meeskonna 4×100 meetri ajaks fikseeriti 41,2, mis oli uus Eesti rekord ning andis Tšehhoslovakkia järel teise koha. 4×400 meetri teatejooksu tulemus oli 3.12,1, mis tõi Soome ja Tšehhoslovakkia järel kolmanda koha.

1967. ja 1968. aastal valiti Eduard Püve ka Haapsalu rajooni parimaks sportlaseks. Olles veel tippsprinter, töötas ta aastatel 1966-1971 treenerina Haapsalu rajooninõukogus, 1971-1978 töötas ta Haapsalu KEK-i spordimetoodikuna.

Saavutused

ISIKLIKUD REKORDID

100 meetrit – 10,5 (1968)

200 meetrit – 21,4  (1968)

400 meetrit – 48,0  (1968)

Eesti meister 100 m jooksus – 1967

Kolmekordne NSVL maanoorte meister – 1968-1972