RAAMATUST “LÄÄNEMAA KERGEJÕUSTIKU AJALUGU 1920-2023”
Tekstide autor Jaanus Getreu

MERIKE ÕUNPUU – 14 AASTASELT EESTI SPRINDIMEISTRIKS

Merike Õunpuu (sünd 2.09.1963 Piirsalus) oli andekas sprinter, kes tuli 14aastasena Eesti naiste meistriks nii 100 kui ka 200 meetri jooksus. Eesti sprindis on see ainulaadne saavutus.

Looduslapsed

Pere kolis Tuudile isa vanemate juurde Kassimõisa tallu, kui Merike oli kolmene. Tema ema Urve oli eluaegne töötaja Tuudi sidejaoskonnas ja isa Eino töötas masina-traktorijaamas.

Merikese, tema kahe õe Karini ja Eerika ning vend Raineri lapsepõlv möödus vanemaid ja vanavanemaid aidates. Vaba aeg, nii palju kui seda oli, möödus joostes, hüpates ja mööda puid-kive ronides.

„Olime looduslapsed,” meenutab Merike.

Kooliteed alustas Merike Lihulas 1970. aastal 6aastasena: „Seitsme  kilomeetri kaugusel asuvasse kooli ma üldse minna ei tahtnud. Pealegi olin klassis kõige väiksem ja kõige noorem.“

Peagi aga märkasid teda kehalise kasvatuse õpetajad ja kutsusid teda esmalt võimlemisringi, aga siis kutsus teda kergejõustikutrenni legendaarne Luigi Koik.

Õigupoolest treenis Merike kogu aeg. Pärast kooli läks ta alati ema juurde sidekontorisse ja siis sõitsid nad rattaga koju: „Mina pidin alati järele jooksma, sest noorem õde Karin istus pakiraamil. Ja nii iga päev umbes üks kilomeeter.”

Merike Õunpuu esimene suurem võistlus olid Pärnus peetud „Pioneerimängud”, kus ta võistles 400 meetri jooksus ja sai ajaks 59,7. Ta paistis juba 12aastasena silma oma väga heade tulemustega, kui läbis 200 meetrit ajaga 28,0 ja 13aastasena 100 meetrit 12,6 sekundiga.

1976. aastal oodati teda kui väga andekat noort õppima Tallinna spordiinternaatkooli, kuid Merikesel jäi sinna minemata, sest vanemad ei tahtnud teda nii kaugele lubada.

„Tahtsin väga sinna minna, olin väga kurb, kui ei saanud,” on ta seda aega meenutanud. Ometi ei jäetud teda rahule ja nii ta siirdus õppima Haapsalu I keskkooli kuuendasse klassi. „Oli raske, igatsesin kodu järele,” mäletab ta, aga võistlusi oli palju ja areng oli märgatav.

Tähelend TSIKis

1977. aasta sügisel Haapsallu kooli minnes avastas ta, et tema dokumendid olid siiski temalt luba küsimata TSIKi viidud ja nii sai temast poolvägisi spordiinternaatkooli kasvandik. Tema treener seal oli Epp Lumiste (Maasik).

„Seal paranesid minu tulemused väga kiiresti,“ möönab ta. „Käisin Balti maavõistlustel ja mitmesugustel üleliidulistel võistlustel, nagu NSVL noorsoomängud, mis toimusid 1978. aastal Taškendis.“

Mitmekordseks võitjaks tuli Merike Eesti-Gruusia maavõistlusel, kus ta võistles koguni endast kolm aastat vanematega: „See oli minu puhul tavaline, võistlesin igal pool endast vanematega,” kinnitab ta.

Merikese tähetund saabus 1978. aastal, kui ta tuli 14aastasena Eesti naiste meistriks nii 100 kui ka 200 meetri jooksus.

Tema kuldaeg jääbki vahemikku 1977-1980. Siis lisandus kahele Eesti täiskasvanute kullale palju Eesti noorte meistritiitleid 60, 100, 200, 300 ja 400 meetri jooksudes. Head rahvusvahelised stardid tegi ta ka Saksa Demokraatlikus Vabariigis, kus võistlused toimusid sealsete spordikoolidega. Eriline oli ka 1982. aasta, kui 19aastane sportlane püstitas oma parimad tulemused 100 m, 200 m, 400 m jooksus ning lisaks veel kõrgushüppes.

Uhke koduküla

1982. aastal lõpetas Merike Õunpuu õpingud TSIK-is. Ta elas Pirita hotellis. Oli Eesti koondise liige. Kõik oli tasuta, elamine, söök, varustus. Pidi ainult trenni tegema. Ja muidugi võistlema. Siiski oli selline elu maalt sirgunud sprinditähele vastumeelne: „Lahkusin omal algatusel koondisest ja sellise elu juurest,” meenutab ta nüüd. Ta läks Virtsu elama, asus tööle Lääne Kalurisse ning hakkas esindama kalurikolhoosi ka mitmesugustel spordivõistlustel, sealhulgas väga populaarsetel tuletõrje- ja tsiviilkaitsevõistlustel ning kuulus lisaks kergejõustikule ta võrkpallinaiskonda.

„Minu koduküla elanikud olid minu üle väga uhked. Mäletan hästi seda tunnet!“ on tal siiani hea meel.

1983. aastal kolis ta Võrru ja abiellus Aare Jorriga. Oma viimase kergejõustikuvõistluse tegi ta Võrut esindades, kui võistles 1998. aastal 35aastasena kuulitõukes.

Merikesel on kolm poega ja kaheksa lapselast

Aastal 2003 asus ta elama Šveitsi, kus abiellus Roger Grafiga (surnud 2012. aastal)

Merikese õde Karin Õunpuu (hilisem Tali) oli kooliajal samuti silmapaistev sprinter. Karini tulemused:

100 meetrit – 12,5 (1983)

200 meetrit – 26,1 (1982)

400 meetrit – 62,3 (1982)

Saavutused

100 meetrit – 12,1 (1982)

200 meetrit – 25,2 (1982)

400 meetrit – 59,4 (1982)

Kaugushüpe – 5.24 (1984)

Kõrgushüpe – 1.60 (1982)

Kuulitõuge – 11.02 (1981)