MIS MEENUB OMA SPORTLASTEELT KERGEJÕUSTIKLASELE, AJAKIRJANIKULE JA NÄITLEJALE AIVO PALJASMAALE?

 „Minu kaasamine sellesse nimekirja tundub veidi ülepakutuna, sest minu sportimised jäävad koolipõlve,“ arvab Aivo Paljasmaa (23.01.1948). „Kui kõik minusugused kirja panna, siis tuleks välja anda mitu köidet. Raamatu koostaja Jaanus Getreu visale pealekäimisele mul aga õiget vastumürki polnud ja samas avanes hea võimalus meenutada siitkandi värvikaid  tegijaid nii rajal kui ka ringis,“ meenutab kergejõustiklane, ajakirjanik ja näitleja Aivo Paljasmaa.

Kas sportlane jumala armust?

Väikese koolipoisina käisin 1950. aastate lõpus Haapsalu raamatukogus. See asus lossiplatsi ääres, kunagises St. Peterburgi hotellihoones. Vestibüüli seinal oli stend Haapsalu rajooni kergejõustiku rekordiomanikest. Tõkkejooksu rekordimehe E. Proosi ja vasaraheite parima H. Karileri nimesid teadsin juba kohaliku ajalehe Töörahva Lipp kaudu. Küsimärgiks jäid aga odaviskaja I. Jaksi ja kümnevõistleja P. Toomla nimed. Alles aastakümneid hiljem sain teada, et tegu on Välis-Eesti tunnustatud kirjaniku Ilmar Jaksiga ja 1942. aastal Eesti kümnevõistluse meistriks tulnud Paul Toomlaga.

Ei räägitud tol ajal ka 1938. aasta Euroopa meistrist kuulitõukes Aleksander Kreegist. Tema nime polnud stendil kirjaski. Lihula kandist pärit atleet tõukas kuuli 16.40. Praegu suudab sellest jagu saada hetkel USAs õppiv Kevin Sakson, teised läänlased peavad vist suu puhtaks pühkima.

Oma esimesse kergejõustikutrenni sain minna alles pärast Risti kooli lõpetamist, kui olin juba  Haapsalu 1. keskkooli õpilane. Einart Proosi enda juurde. Proos oli võimekas treener. Näiteks 1964. sügisel võitis Haapsalu noorte meeskond Eesti spordikoolide karika mitmevõistluses. Veljo Kuusemäe ja Tiit Sepp osalesid kaheksavõistluses, mina koos Andres Laidrega (me olime üks aasta nooremad) kuuevõistluses.

Veljo Kuusemäe oli meie põlvkonna iidol. Oma trumpalal kettaheites tuli ta Euroopa juunioride meistrivõistlustel hõbemedalile, hiljem saavutas kuldmedali täiskasvanute NSV Liidu meistrivõistlustel. Koolipõlves oli ta suureks konkurendiks Tapa nooruk Aleksander Tammert, kes võitis Euroopa juunioride meistritiitli kuulitõukes. 1966. aasta kevadel tuli Tammert paariks nädalaks Haapsallu trenni ja ütles pärast, et Proos on parim treener, keda ta näinud on.

Mina olin selleks ajaks saanud juba Eesti noortekoondise kandidaadiks kaugushüppes. Talvel „Kalevi” spordihallis hüppasin 6.63 ja ametnikud ütlesid, et olen nüüd Eesti koolinoorte meister. Tegelikult aga jäin teiseks, sest sellel võistlusel kasutati süsteemi, kus kaugushüppele liideti veel 60 meetri jooksu tulemus.

1966. aasta suviste koolinoorte meistrivõistluste ajal tegin aga sisseastumiseksameid lavakunstikateedrisse ehk Panso-kooli. Proos ütles hiljem, et minul jäid nüüd medalid saamata. Juulis peeti Viljandis aga spordiühingu „Jõud” mängud. Need on mulle meelde jäänud kui suurim rahvusvaheline jõuproov, milles olen kaasa löönud. Osalesid mitmed Eesti ässad ja ka paar välismaist tähte. Juunioride klassis olid sitked vastased saabunud Soomest.

Siiani on meeles, kui 200 meetri finaaljooksus tulin esimesena finišisirgele, aga lõpuks jõudis keegi soome poiss ikkagi napilt ette. Pjedestaalile pääsesin ka 400 meetri jooksus ja kaugushüppes. Ühes ajakirja „Kehakultuur” numbris mainiti mind ära kui lootustandvat kaugushüppajat.

Sellega polnud minu Viljandi-saaga veel lõppenud. Juuli lõpus tuli kutse Eesti koondise treeninglaagrisse. Viljandisse jõudes otsisin pilguga teisi juuniore, aga ei näinud mitte ühtegi. Ümberringi olid täiskasvanute koondise liikmed. Mind pandi ühte tuppa viiemeetri mehega teivashüppes Avo Luigelaga. Kõrvaltoas oli näiteks 1964. aasta Tokyo olümpiamängude naiste 800 meetri jooksu finalist Laine Erik. Käisime tal Luigelaga paar korda külas, mina vaatasin nii sama kõrvalt.

Kohal ei olnud muidugi kõiki koondise ässasid, aga miks mina sinna sattusin, see on mulle  tänaseni mõistatuseks jäänud. Ilmselt ajas keegi ametnik Tallinnas paberid sassi ja nii ma seal Viljandi staadionil trenni teha uhasingi.

Lõpuks olid meil kontrollvõistlused ja ma hüppasin kaugust 7.11. Tegelikult puhus taganttuul, aga kontrollvõistlusena see tulemus ametlikku kinnitust niikuinii ei leidnud. Endal oli mul aga uhke tunne, et ikkagi seitse meetrit.

Sellega võikski mu sporditegemisele joone alla tõmmata, sest sügisel teatrikooli minnes sattusin hoopis teistsugusesse maailma. Teatrikooli esimesel sügisel tuli Voldemar Panso õhtusesse näitlejameisterlikkuse tundi ja alustas sõnadega, et nägi tänaval oma sõpra Heino Lippu. Spordivägilane oli teatrikorüfee käest küsinud, et lavakoolis õpib üks noormees, kes on ka andekas kergejõustiklane ja kas Panso ei lubaks noormehel trennis käia.

Panso minu nime ei maininud, kuid kursus sai aru küll, kellest jutt. Pansole avanes aga võimalus veerandtunniseks mäejutluseks, et kahte isandat ei saa teenida. Tundsin ennast näitliku õppevahendina.

Piinlik tunnistada, aga tegelikult ei olnud ma spordis kuigi usin treenija ja teatrikooliski jätsin tunde vahele. Elumere lained kippusid kõrgelt käima.

Õiges ja vales laagris

Üks võistlus on mul siiski eredalt meeles ja see toimus kaheksa aastat hiljem. Nimelt sattusin ma 25aastasena nõukogude armeesse ja istusin teisel teenistusaastal korrarikkumise pärast 15 päeva kartsas. Vahetult pärast seda toimusid aga Moskva linna ja oblasti võistlused meie süsteemi väeosade koondistele. Ma olin ka hakkamas ja tegelikult on sealt pärit minu parim kaugushüppetulemus.

Olin endale naglid saanud ja soojendushüppe ajal tundsin, et lendan vägevasti. Äkki tuli käsk, et naelkingades ei tohi võistelda. Pange jalga kas sussid või sõdurisaapad. Otsustasin paljajalu hüpata. Esimene hüpe ei tahtnud otsa lõppeda ja kui maandusin, mõõdeti 6.84. Lasin veel kord mõõta, sest tulemus tundus uskumatu.

Pärast kirjutati minust üsna pikalt sõjaväe ajalehes. Oli foto ja intervjuu. Kahjuks on see ajaleht kolimistega kaotsi läinud. Võitsin veel 100 meetri jooksu 11,3ga (paljajalu) ja  kuulitõuke 12.23ga (sussides). Seal olid minust kaks korda suuremad karud, kes rääkisid, kuidas nad enne võistlust nädal aega kusagil jõekese ääres treeninglaagris olid ja kui hästi seal süüa anti. Mina aga drillisin sel ajal kartsas asfaldiplatsil rivisammu ja luristasin laket.

Minu 12meetrisest tõukest nad aga üle ei saanud ja mulle tuli jälle meelde Heino Lipp. Nimelt hoiti teda metsavennaks olemise kahtlustuse pärast pärast sõda traataia taga kinni. Kuna aga lähenes mingi tähtis liiduvabariikide vaheline matš, siis tõid Eesti spordiametnikud ta staadionile. Lipp tegi mitmel alal kõigile konkurentidele pika puuga ära ja lausus siis  pärast võistlust, et vales laagris olite, mehed! Neid sõnu ütlesin ka mina Moskvas oma rivaalidele – mängisin Heino Lippu.

Olin siis 26-aastane ja kuigi polnud kaheksa aastat mitte tundigi trenni teinud, olin ilmselt oma elu parimas sportlase eas.

Tegelikult sattusin kergejõustikustaadionile ka Rakvere teatri päevil. 1976. aastal läksin kihlveo peale kaugust hüppama ja võitsin Rakveres viis võistlust järjest. Tulin rajooni meistriks kaugus- ja kolmikhüppes, nagu kümme aastat varem Haapsaluski.

Ah-jaa! Võibolla on minu nimel siiani Läänemaa rekord 200 meetri tõkkejooksus? Spordikoolide meistrivõistlustel 1965. aastal läbisin distantsi 26,8ga. Kindlasti oleks nii mõnigi Läänemaa sprinter selle kergejalgselt ületanud, aga paraku on see jooksuala unustuse hõlma vajunud.

Koolipõlves sportimine meenub rõõmsa ja erutava tegevusena. Praegugi meeldib mulle laste võistlustel käia, sest seal on ehtsat kirge. Väikeste tegijate unistused võivad suured olla, aga kui nad näevad mõnda oma ala ässa oma ihusilmaga, siis kasvab nende unistus veelgi suuremaks.

Enda mõjutajatest Läänemaal tuleb lisaks Proosile ja Kuusemäele eelkõige meelde Eduard Püve. Ühel võistlusel vaatasin raja kõrval, kuidas ülejäänud jooksjad seisaksid nagu paigal, kui Ets nende eest finiši poole punus. Või siis Karl Kommer, kes kõrgushüppes kasutas arhailist välisjalatehnikat. Parimail päevil talle Eesti maasportlaste seas vastast ei leidunud.

Omaette nähtus oli Tuudi koolis kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Hillar Laos. Täielik looduslaps. Jäi mulje, et trenni ta vist ei teinudki. Ajas dressid maha ja pistis mööda rada ajama. Ja sellise valusa sammuga, et isegi Püve Ets hoidis tal teraselt silma peal.

Ande ja töö vahekorra üle võib arutlema jäädagi, sest täpset vahekorda ei oska keegi ütelda.

Küll aga on selge, et ilma suurte unistuste ja ilma suure tahtmiseta jääb sporditee poolikuks. Seda võin ma oma kogemuse pealt kindlalt öelda.

Kes on kes Risti kergejõustiklastest

Esimese Läänemaa kõrgushüppajana ületas kaks meetrit Väino Kaljuvere.

Aastaid Ristil elanud ja töötanud Tõnu Laanemets ei leidnud Läänemaal endale vastast pikematel jooksudistantsidel.

Mitmekülgne sportlane oli Kalev Teder. Püstitas Haapsalu rajooni rekordi 52.30  vasaraheites ja tuli hiljem kolmekordseks Eesti meistriks jõutõstmises. Elupõlise Risti mehena nokitses ta enamasti omaette, aga juhendas ka teisi – Andres Krabo heitis vasarat 51.60 ja nooruke Ilmar  Ansko tuli kahekordseks Eesti meistriks jõutõstmises.

Omaette nokitsejana alustas ka jooksumees Lauri Tanner. Hiljem tuli ta Eesti meistriks sõjaväelises viievõistluses ja on praegu hinnatud võistluste organisaatorina.

Eesti noortekoondisesse kettaheites jõudis Sulev Heinpalu.

Vasaraheites  võitis Eesti noortemeistrivõistlustel hõbemedali Ado Laanet.

Eelkõige maadlejana suuri tegusid teinud Valdi Kristovald näitas päkkasid teistele Läänemaa kiirematele krossijooksus. 

Tubli kergejõustiklane noorteklassis oli ka Eesti meistriliigas jalgpalli mänginud Toomas Lillemets.

Mitmekülgne sportlane oli Milvi Vendla. Eriti tugev oli ta heitealadel.

Siiani mõjub iginoorena Ainu Aavik, korjates auhinnalisi kohti veteranide võistlustelt.

Mida muud olen veel teinud?

Korvpallis tulin rajooni meistriks Haapsalu I keskkooli meeskonnas. Noorsooteatri  meeskonnaga võitsime Eesti teatrite meistrivõistlused, sõjaväes tulin oma väekoondise esindusse kuuludes ringkonna meistriks ja lõpuks Kalevi spordiühingu Rakvere meistriks. Olin alati tagamängija.

1980. aastatel algatasin Risti jalgpallipoiste treeningud. Olen korraldanud erinevaid võistlusi mitmel pool Eestis. Aastakümneid tegutsesin erinevatel võistlustel informaator-kommentaatorina.

Ajakirjanikuna oli mu kõige aktiivsem aeg 1990. aastatel Tallinnas, kui tegin kaastööd kõigile suurematele ajalehtedele ja ka Eesti raadio sporditoimetusele. Pidevalt olen sporti kajastanud ja kommenteerinud Lääne Elus. 2002. aastal tunnustati mind kui Eesti maakonnalehtede parimat spordiajakirjanikku!

Saavutused