Pärast lastesõitu täpselt kell 12 stardime vallamaja vastast lihapoe kõrvalt. Pärast järsku parempööret avaneb peagi vaade kenale kiviaiale, mis on siinsele piirkonnale parimaks iseloomustuseks. Aegade jooksul on püütud kidurat põllumaad veidigi paremaks muuta ja selle tulemusena laotud kiviaiad saadavad meid kogu sõidu kestel.
Rajakate vaheldub pidevalt ja võimaldab endiselt tunnetada kolhoosiaja mõjusid. Tükati tuleb ette asfalt, siis kruus, seejärel kõvaks tallatud põllupeenar. Üle tublide maaparandajate poolt kuivendatud põldude on näha endiste „suurprojektide“ tulemusi, esimesena avaneb vaade 80-ndate aastate lõpul Taani tehnoloogiale rajatud Linnamäe sigalale. Soodsa tuule suuna puhul võib tunda ka põllumajanduslikku lõhnabuketti. Mõisakülas näeb aga sõidu peakorraldaja Renek Loorensi perekonnale kuuluvat Oru valla ainsat piimakarja farmi ja mõelda, miks paljud teised kolhoosiajal rajatud laudahooned nii hästi välja ei näe.
Kel huvi, võib uudistada ka kahte rändrahnu – Kasemetsa ja Allika, mis jäävad umbes 60–130 m kaugusele Liiva-Rehe teest ja umbes 400 m kaugusele Riguldi–Võntküla maanteest. Suurema rahnu kõrgus on 3,9 m, väiksemal 3,4 m. Rahnud võivad pärineda Neugrundi meteoriidikraatrist, neist umbes 500 m edelasse jääb Silma looduskaitseala, kus Saunja lahte ääristavad suured roostikud ja rannaniidud väärivad aga omaette rattasõitu. Infot Silma looduskaitseala ja sealsete tegemiste kohta saab Riikliku Looduskaitsekeskuse Saunja kontorist ja Silma õpikojast.
Kerge tõus mööda heinamaad viib Salajõe küla keskusse. Pinnas on kõva ja päris keeruline on ette kujutada, kuidas sellist vanasti hobustega künti. Veel 1939.a oli Oru vallas 438 talu, kuid vaid 6 traktorit, 1 aurumasin ja 5 mootorit. Et maa ei suutnud kõiki toita, käidi Saunja lahel kalal, metsa- ja ehitustöödel ning kooti linast ja villast kangast. Mööda endiselt vahelduva pinnasega võistlusrada kulgedes ületame taas Salajõe sängi, kus vett saab näha vaid kevadeti. Jõe „tavaline“ väljumiskoht – 20 meetri laiune ja 2,5 meetri sügavune Tiberna auk – jääb veidi mere poole, sellest omakorda 350–700 m kaugusel edela ja lääne pool asuvad Salajõe allikad. Mõlemal pool võime imetleda taas korrastatud talusid ja kiviaedu.
Taas Vedra külla jõudes enne maanteed viib kitsas ja käänuline metsatee Kingu taluni, kus varjas end kuni elu lõpuni 1980.a viimane Eesti teadaolev metsavend Johannes Lillenurm. Rohkem võib temast lugeda 12.augusti Maalehest. Vedra külas asub ka väidetav Poola kuninga haud, kuid selle legendi tõepõhi vajab veel selgitusi. Ajalooinstituudi arhiivi andmetel olla haua ristikivil tüdrukud mehelesaamise lootuses veel 19.sajandi lõpul vihelnud. Kivil arstitud ka inimeste ja loomade haigusi. Kellele on jõukohane põlise Vedra küla mehe Ain Heeringa tempo, võib rattasõidul kuulda vahetuid kommentaare kõige nähaoleva kohta.
Taas Oru külla jõudes möödume Kuusemaa talust, kus asub legendaarne Ussikuusk. Vaade Kiige turismitalule tõestab aga, et ka külalistele on võimalik kohalikke ahtaid võimalusi edukalt müüa. Edukaks perepuhkuseks piisab, kui rajada lastele suur mänguväljak, kiiged, lõkkekohad ja grillimisvõimalus ning leidubki neid, kes on nõus raha välja käima.
Ongi lõpusirge ja jõuame tagasi Linnamäele. Kel aega, võiks külastada vana koolimaja, mille ümbruses sai 1930.a õpetaja Artur Vana initsiatiivil alguse Oru valla sporditegevus. 1932.a peeti tuliseid võrkpallilahinguid Taebla meestega ja 19.juulil 1932.a toimusid Linnamäel ka esimesed kergejõustikuvõistlused. Tõsi on see, et vähemalt esialgu olid Taebla mehed võrkpallis kõvemad.
Rattasõidu osalistele pakume sooja suppi Rannarootsi maitse järgi. Võistlusraja äärsete vaatamisväärsustega põhjalikemaks tutvumiseks võib minna teisele ringile. Inimeste tahtejõud nii keerulistes tingimustes nii kenad kodud rajada väärib tunnustust.
Juhendi ja lisainfo leiab: http://www.poldotsa.ee/rrr/uudised.html
Tere tulemast!
Aare Vaalma
